Kombestik
"Kudumid"
Tallinn, kirjastus "Kunst" 1979
K. Konsin
Kangakudumisel omistati suurt tähelepanu mitmesugustele kommetele ja tavadele. Eriti seostati neid kanga alustamise ja lõpetamisega.
Kanga ülesvedamisel tuli kõigepealt jälgida kuu faasi. Kangast tuli tingimata alustada vana kuu ajal. «Kui kangast noores kuus telje peale keerad, siis on ta sant tõusma ja ei ole hea kududa, aga vanas kuus tõuseb lahkesti ja on ka jõutes kududa» (P.-Jaagupi).
Väga oluline oli alustamise ja lõpetamise päeva valik. Sobivateks päevadeks olid laupäev või pühapäev, samuti teisipäev ja neljapäev. Nendel päevadel alustatud kangast olnud kerge kududa ja lõngad ei katkenud. Esmaspäev ja eriti reede ei sobinud kanga alustamiseks ega lõpetamiseks. Reedesel päeval maha lõigatud ihu- ja voodipesu kangasse pidid siginema täid. Samuti kardeti, et sellest kangast õmmeldud riideid kandes tõmmatakse endale sakste viha. Kangast soovitati lõpetada samal nädalapäeval kui alustati.
Hommikul alustatud kanga kudumine edenes jõudsasti. Riide vastupidavuse tõstmiseks tuli kanga lõpetamine jätta samuti hommikuks. «Kangast ei tohi õhtu lõpet, siis lääb rõõvas ruttu katki» (Halliste).
Kanga ülesvedamisel peeti hoolega silmas esimest külalist. Tema järgi püüti ennustada kanga edenemist, samuti isiklikku elukäiku. Meesterahva tulek oli heaks endeks, eriti toimeka ja tööka mehe saabumine. Neidudele tähendas meeskülalise ilmumine peatset meheleminekut. Naisterahva tulek seevastu ei tähendanud head: lõimelõngad hakkasid tihti katkema. Kadeda võõra majjatulek põhjustas samuti lõngade katkemist.
Mehelemineku õnne ennustamiseks joosti vahel kangarehaga õue ja vaadati, keda seal kohatakse.
«Kui tüdruk kanga üles väänand on, jookseb ta kangarehaga õue. Näeb meest või isast looma, saab ta mehele. Näeb emast, jääb tüdrukuks» (Emmaste).
Hea laia kangavaheliku saamiseks tuli kanga alustamise juures naerda. «Kui kangast telge paale üles aetakse, siis öeldakse ikka: «Tule naera mu kangas lahedaks.» Teine naerab siis kanga juures seistes, millest siis lõimed hästi lahedaks lähevad, nii et kudujal kerge on kududa» (Peterburi). Võrumaal öeldi: «Latse aage suu lakka, sis saa õte hüva vahelik» (Vastseliina, Rõuge). Kuduja enda naermine pidi samuti aitama.
Lõimelõngade katkemise põhjuseks arvati kurja silmaga kaetamist. Seda aitasära hoida kanga otsa sisse pistetud nõel, millel niit taga.
Piide kogemata vahelejätmine sukkapanekul ennustas mingi suure pahanduse saabumist.
Kanga ülesvedamise päeval pidi võõras sinna peresse minema joostes. See pidi kindlustama kanga kiire lõpetamise. Tulijalt küsiti: «Kas sa tulid ka joostes?» (Kihnu). Jälgiti ka külalise sammu pikkust uksest sisse astumisel. Pikk samm ennustas pikaldast kudumist. Mõnel pool usuti, et kanga edenemisel aitas kaasa esimese külalise tantsimine.
Kanga loomisel tuli toas kõrgelt astuda, siis kangavahelik kerkis hästi. Saaremaal Jaani kihelkonnas pidi sissetulija hüppama ja soovima: «Kangas kerki!!»
Kanga alustamisel või lõpetamisel küllatulekut peeti määravaks ka külalisele endale. Alustuse puhul loodeti pikka eluiga, lõpetamisel kardeti surma peatset lähenemist. Halva ende vältimiseks lausus kuduja lõpetamise puhul: «Elu inimesele, surm seale.» Kanga lõpetusel küllatulijale võis see tähendada ka teenistuse või mõne muu tegevuse lõppemist. Pruudile ennustas kangakudumise alguses küllatulek pulmade edasilükkumist.
Kanga kiire lõpetamise tagamiseks tuli kanga ülesvedamisel pulk, millega lõimepoomi ümber aeti, ruttu välja tõmmata ja maha visata. Märjamaal tuli pulk visata üle katuse, Kullamaal nooriku jalgade peale. Võnnus heideti käänipulk ahju peale ja öeldi: «Täämba üles ommen maha!» Vändras loodi pulgaga poomi peale ja lausuti: «Täna üles, homme maha tunahomme selga.» Emmastes mindi poomi ümberajamise pulgaga õue. Mehe nägemine ennustas poja, naise kohtamine tütre sündi.
Kanga ülesvedamisel ei tohtinud vanduda, sest kangas ei hakanud siis käima.
Kanga loomise ajal söömine pidi põhjustama suure koelõngade kulu ja puudujäägi. Emmastes väideti: «Kes kanga-kudumise ajal sööb, sööb kanga ahneks.» Süüa ei tohtinud kudumise ajal kangastelgede taga istudes, sest kardeti täide siginemist riidesse. Kudujale tuli juua anda läbi telgede, siis saadi kangas ruttu maha. Samuti usuti, et noa kangale asetamine muudab riide hapraks.
Kehtis nõue, et tüdruk kanga ühe päevaga niide ja sukka paneks ning Õhtuks niipalju kooks, et riidepoom saaks käetud. «Kui ta poomi pallas jätab, siis ta saab paella piaga poisile mehele (vist vanapoisile)» (Pärnu). «Poomile pidi esimesel päeval särk selga saama» (Paide). Kui kangas juba üks kord ümber riidepoomi oli keeratud, öeldi Häademeestel: «Nüüd on ämma perse kinni!» (Häädemeeste). «Kanga kuduja rühk üüseks rõivast nii pallo är kutta, et rõivas ümbre rõiva võlli saa, muidu jääs üüses mustlase hõlma» (Räpina). «Kangakudumist alustades peab kõhe 4-5 lõnga ära kuduma, siis saab tööga ruttu lõpule» (Sangaste).
Kanga ülesvedamisel lausuti mitmesuguseid soove: «Nii kärmas meie kangas kui koera saba ukse pial. Nii lahe meie kangas kui kana saba tuule käes» (K.-Jaani). «Härgadega üles, hobustega maha» (K. - Jaani). «Küla naesed riidlema, meie kangas lahkuma [lahedaks muutuma]» (Märjamaa).
Mihkli kihelkonnas visati kudumise alustamisel kangavahelikust pastlapael läbi ja öeldi: «Minu kangas lahkugu ja külanaised kohkugu!» Mõnes paikkonnas hõigati kanga alustamisel kedagi nimepidi. Kui hüütav ruttu vastas, lausuti: «Keel kangasse» (Võnnu).274 «Ku kangallõ edimest langa sisse lüvvas, sis hõika kedägi nimme piti. Ku tuu helü vasta tege, sis ütle: «Kangas kerges nigu su kiil»» (Kanepi).
Kudujat tervitati: «Tere jõudu - lõime koeks» (Vastseliina, Rõuge); «Lõim kudeks» (Meremäe). Takuse kanga kudujale ütles tuppatulija: «Tere tömplik-tämplik!» Vastuseks kõlas: «Saab pesto, pliegitu, sile. Jumalime!» (Lüganuse).
Läksid kudujal aevastades silmad märjaks, arvati, et kangast saab nutulina. Kuivaks jäänud silmad tähendasid peiulina.
Kanga kangaspuudelt mahalõikamist nimetati kanga tapmiseks. Sel puhul saadeti mõni lastest, kes veel seda toimingut polnud näinud, nalja pärast külla kanga vere moldi tooma. Vahel selgitati lapsele naabriperes asja olemust. Tihti anti aga kaasa vana pott, korv või mõni muu nõu. Kõdus oli naeru ja pilget siis ohtrasti.
Kanga lõpetamisel ei tohtinud unustada tallalaudu lahti sõlmimata. Vastasel korral ähvardas selle pere neidusid vanatüdrukuks jäämine. Tallalaudu lahti päästnud tütarlapsele ennustati peatset meheleminekut.
«Kui tüdruk oli kanga lõpetaja, pidi niitsme ruttu jalgpuije kullest valla pästma. Sis saavat ruttu mehel» (Karksi). Samuti arvati, et tallalaudu ruttu lahti sõlmides kindlustatakse laste kiire kõndimahakkamine.
Soovides laste varajast kõnelemahakkamist, pidi pereema soa soalaest kärmesti välja võtma.
Kanga lõpetamise puhul on kudujat vahel veega kastetud. Loodeti, et kuduja on siis järgmise kanga juures hästi virk jn töö edeneb jõudsamini.
«Lõpetades kangakudumise sai kuduja tublisti veega kasta - valada, et edaspidi oleks veelgi nobedam kangast kuduma ja et köetud riie peaks vastu. Teinekord kui tuurid sisse said uhuti noori tüdrukuid ja iseäranis veel mõrsjaid, et tuba veest laenetas ja kuduja üleni oli märg, mitte üksi tuas vaid kudujat aeti õue mööda veega taga, et küllalt sai» (Räpina).
Vahel kasteti kudujat ka kudumise alguses.
Uue kanga peatse ülesseadmise tagamiseks tuli kanga mahavõtmise järel kamber ruttu puhtaks pühkida. Teisal usuti, et pühkimisega viiakse laiskus majast välja. Suure-Jaanis viidi kangapühkmed (laisad) naabri põllule, et jõuda suviste töödega naabrist ette. Mõnel pool tuli kangapühkmete väljaviskamisel hüüda: «Kangalaisad külanaistel, uul omal!» (Häädemeeste).
Seelikukanga lõpetamisel pidi neiu kõhe Õue jooksma. Meesterahvast kohates võis ta kindel olla, et seelikuriie sai pulmaseelikuks. Paistus öeldi kanga mahavõtmisel saabunud võõrale: «Laku paku pallast!»
Rõuges püüti kangas nii maha lõigata, et keegi ei näinud. Loodeti, et riie peab siis rohkem vastu. Kanga lõpetamisel oli kohati tavaks keeta paksu putru (pruuk sagõhtõta putro kieta).
Mehelemineku kindlustamiseks tuli neidude särgid õmmelda kanga algusest. «Tüdruku amme oli tette iki kanga akatusest, sis saavat ruttu mehel» (Karksi).
Tallinn, kirjastus "Kunst" 1979
K. Konsin
Kangakudumisel omistati suurt tähelepanu mitmesugustele kommetele ja tavadele. Eriti seostati neid kanga alustamise ja lõpetamisega.
Kanga ülesvedamisel tuli kõigepealt jälgida kuu faasi. Kangast tuli tingimata alustada vana kuu ajal. «Kui kangast noores kuus telje peale keerad, siis on ta sant tõusma ja ei ole hea kududa, aga vanas kuus tõuseb lahkesti ja on ka jõutes kududa» (P.-Jaagupi).
Väga oluline oli alustamise ja lõpetamise päeva valik. Sobivateks päevadeks olid laupäev või pühapäev, samuti teisipäev ja neljapäev. Nendel päevadel alustatud kangast olnud kerge kududa ja lõngad ei katkenud. Esmaspäev ja eriti reede ei sobinud kanga alustamiseks ega lõpetamiseks. Reedesel päeval maha lõigatud ihu- ja voodipesu kangasse pidid siginema täid. Samuti kardeti, et sellest kangast õmmeldud riideid kandes tõmmatakse endale sakste viha. Kangast soovitati lõpetada samal nädalapäeval kui alustati.
Hommikul alustatud kanga kudumine edenes jõudsasti. Riide vastupidavuse tõstmiseks tuli kanga lõpetamine jätta samuti hommikuks. «Kangast ei tohi õhtu lõpet, siis lääb rõõvas ruttu katki» (Halliste).
Kanga ülesvedamisel peeti hoolega silmas esimest külalist. Tema järgi püüti ennustada kanga edenemist, samuti isiklikku elukäiku. Meesterahva tulek oli heaks endeks, eriti toimeka ja tööka mehe saabumine. Neidudele tähendas meeskülalise ilmumine peatset meheleminekut. Naisterahva tulek seevastu ei tähendanud head: lõimelõngad hakkasid tihti katkema. Kadeda võõra majjatulek põhjustas samuti lõngade katkemist.
Mehelemineku õnne ennustamiseks joosti vahel kangarehaga õue ja vaadati, keda seal kohatakse.
«Kui tüdruk kanga üles väänand on, jookseb ta kangarehaga õue. Näeb meest või isast looma, saab ta mehele. Näeb emast, jääb tüdrukuks» (Emmaste).
Hea laia kangavaheliku saamiseks tuli kanga alustamise juures naerda. «Kui kangast telge paale üles aetakse, siis öeldakse ikka: «Tule naera mu kangas lahedaks.» Teine naerab siis kanga juures seistes, millest siis lõimed hästi lahedaks lähevad, nii et kudujal kerge on kududa» (Peterburi). Võrumaal öeldi: «Latse aage suu lakka, sis saa õte hüva vahelik» (Vastseliina, Rõuge). Kuduja enda naermine pidi samuti aitama.
Lõimelõngade katkemise põhjuseks arvati kurja silmaga kaetamist. Seda aitasära hoida kanga otsa sisse pistetud nõel, millel niit taga.
Piide kogemata vahelejätmine sukkapanekul ennustas mingi suure pahanduse saabumist.
Kanga ülesvedamise päeval pidi võõras sinna peresse minema joostes. See pidi kindlustama kanga kiire lõpetamise. Tulijalt küsiti: «Kas sa tulid ka joostes?» (Kihnu). Jälgiti ka külalise sammu pikkust uksest sisse astumisel. Pikk samm ennustas pikaldast kudumist. Mõnel pool usuti, et kanga edenemisel aitas kaasa esimese külalise tantsimine.
Kanga loomisel tuli toas kõrgelt astuda, siis kangavahelik kerkis hästi. Saaremaal Jaani kihelkonnas pidi sissetulija hüppama ja soovima: «Kangas kerki!!»
Kanga alustamisel või lõpetamisel küllatulekut peeti määravaks ka külalisele endale. Alustuse puhul loodeti pikka eluiga, lõpetamisel kardeti surma peatset lähenemist. Halva ende vältimiseks lausus kuduja lõpetamise puhul: «Elu inimesele, surm seale.» Kanga lõpetusel küllatulijale võis see tähendada ka teenistuse või mõne muu tegevuse lõppemist. Pruudile ennustas kangakudumise alguses küllatulek pulmade edasilükkumist.
Kanga kiire lõpetamise tagamiseks tuli kanga ülesvedamisel pulk, millega lõimepoomi ümber aeti, ruttu välja tõmmata ja maha visata. Märjamaal tuli pulk visata üle katuse, Kullamaal nooriku jalgade peale. Võnnus heideti käänipulk ahju peale ja öeldi: «Täämba üles ommen maha!» Vändras loodi pulgaga poomi peale ja lausuti: «Täna üles, homme maha tunahomme selga.» Emmastes mindi poomi ümberajamise pulgaga õue. Mehe nägemine ennustas poja, naise kohtamine tütre sündi.
Kanga ülesvedamisel ei tohtinud vanduda, sest kangas ei hakanud siis käima.
Kanga loomise ajal söömine pidi põhjustama suure koelõngade kulu ja puudujäägi. Emmastes väideti: «Kes kanga-kudumise ajal sööb, sööb kanga ahneks.» Süüa ei tohtinud kudumise ajal kangastelgede taga istudes, sest kardeti täide siginemist riidesse. Kudujale tuli juua anda läbi telgede, siis saadi kangas ruttu maha. Samuti usuti, et noa kangale asetamine muudab riide hapraks.
Kehtis nõue, et tüdruk kanga ühe päevaga niide ja sukka paneks ning Õhtuks niipalju kooks, et riidepoom saaks käetud. «Kui ta poomi pallas jätab, siis ta saab paella piaga poisile mehele (vist vanapoisile)» (Pärnu). «Poomile pidi esimesel päeval särk selga saama» (Paide). Kui kangas juba üks kord ümber riidepoomi oli keeratud, öeldi Häademeestel: «Nüüd on ämma perse kinni!» (Häädemeeste). «Kanga kuduja rühk üüseks rõivast nii pallo är kutta, et rõivas ümbre rõiva võlli saa, muidu jääs üüses mustlase hõlma» (Räpina). «Kangakudumist alustades peab kõhe 4-5 lõnga ära kuduma, siis saab tööga ruttu lõpule» (Sangaste).
Kanga ülesvedamisel lausuti mitmesuguseid soove: «Nii kärmas meie kangas kui koera saba ukse pial. Nii lahe meie kangas kui kana saba tuule käes» (K.-Jaani). «Härgadega üles, hobustega maha» (K. - Jaani). «Küla naesed riidlema, meie kangas lahkuma [lahedaks muutuma]» (Märjamaa).
Mihkli kihelkonnas visati kudumise alustamisel kangavahelikust pastlapael läbi ja öeldi: «Minu kangas lahkugu ja külanaised kohkugu!» Mõnes paikkonnas hõigati kanga alustamisel kedagi nimepidi. Kui hüütav ruttu vastas, lausuti: «Keel kangasse» (Võnnu).274 «Ku kangallõ edimest langa sisse lüvvas, sis hõika kedägi nimme piti. Ku tuu helü vasta tege, sis ütle: «Kangas kerges nigu su kiil»» (Kanepi).
Kudujat tervitati: «Tere jõudu - lõime koeks» (Vastseliina, Rõuge); «Lõim kudeks» (Meremäe). Takuse kanga kudujale ütles tuppatulija: «Tere tömplik-tämplik!» Vastuseks kõlas: «Saab pesto, pliegitu, sile. Jumalime!» (Lüganuse).
Läksid kudujal aevastades silmad märjaks, arvati, et kangast saab nutulina. Kuivaks jäänud silmad tähendasid peiulina.
Kanga kangaspuudelt mahalõikamist nimetati kanga tapmiseks. Sel puhul saadeti mõni lastest, kes veel seda toimingut polnud näinud, nalja pärast külla kanga vere moldi tooma. Vahel selgitati lapsele naabriperes asja olemust. Tihti anti aga kaasa vana pott, korv või mõni muu nõu. Kõdus oli naeru ja pilget siis ohtrasti.
Kanga lõpetamisel ei tohtinud unustada tallalaudu lahti sõlmimata. Vastasel korral ähvardas selle pere neidusid vanatüdrukuks jäämine. Tallalaudu lahti päästnud tütarlapsele ennustati peatset meheleminekut.
«Kui tüdruk oli kanga lõpetaja, pidi niitsme ruttu jalgpuije kullest valla pästma. Sis saavat ruttu mehel» (Karksi). Samuti arvati, et tallalaudu ruttu lahti sõlmides kindlustatakse laste kiire kõndimahakkamine.
Soovides laste varajast kõnelemahakkamist, pidi pereema soa soalaest kärmesti välja võtma.
Kanga lõpetamise puhul on kudujat vahel veega kastetud. Loodeti, et kuduja on siis järgmise kanga juures hästi virk jn töö edeneb jõudsamini.
«Lõpetades kangakudumise sai kuduja tublisti veega kasta - valada, et edaspidi oleks veelgi nobedam kangast kuduma ja et köetud riie peaks vastu. Teinekord kui tuurid sisse said uhuti noori tüdrukuid ja iseäranis veel mõrsjaid, et tuba veest laenetas ja kuduja üleni oli märg, mitte üksi tuas vaid kudujat aeti õue mööda veega taga, et küllalt sai» (Räpina).
Vahel kasteti kudujat ka kudumise alguses.
Uue kanga peatse ülesseadmise tagamiseks tuli kanga mahavõtmise järel kamber ruttu puhtaks pühkida. Teisal usuti, et pühkimisega viiakse laiskus majast välja. Suure-Jaanis viidi kangapühkmed (laisad) naabri põllule, et jõuda suviste töödega naabrist ette. Mõnel pool tuli kangapühkmete väljaviskamisel hüüda: «Kangalaisad külanaistel, uul omal!» (Häädemeeste).
Seelikukanga lõpetamisel pidi neiu kõhe Õue jooksma. Meesterahvast kohates võis ta kindel olla, et seelikuriie sai pulmaseelikuks. Paistus öeldi kanga mahavõtmisel saabunud võõrale: «Laku paku pallast!»
Rõuges püüti kangas nii maha lõigata, et keegi ei näinud. Loodeti, et riie peab siis rohkem vastu. Kanga lõpetamisel oli kohati tavaks keeta paksu putru (pruuk sagõhtõta putro kieta).
Mehelemineku kindlustamiseks tuli neidude särgid õmmelda kanga algusest. «Tüdruku amme oli tette iki kanga akatusest, sis saavat ruttu mehel» (Karksi).