Kõige esimesena peab iga enesetäiendusest huvitatud kangakuduja läbi lugema Tiina Toometi kirjutatud "Lapikirja lastekirja". Saad suure hulga eneseväärikust ja sipelgad mööda selroogu jooksma. See on raudselt eesti kangakudumise ajaloo "piibel".

Lapikirja ja lastekirja
Tallinn, kirjastus "Kunst" 1984
Autor Tiia Toomet

See lugu juhtus nii ammu, et kõige vanemadki muinasjutud ei mäleta sellest midagi. Aastatel polnud siis veel numbreid, päevadel nimesid ja laias maailmas elasid üksnes Eit ja Taat oma lambakesega. Igav ja kurb oli nende elu. Ei vilistanud tollel kaugel ajal vedurid, ei tirisenud sügiseti koolikellad, ei käratsenud lapsed, ei laulnud linnud. Ainult tuul kihutas ulgudes tühja maa kohal: uuu-uuu! Metsade ja põldude asemel laiusid kõledad lagendikud soomülgastega, linnade ja külade asemel kerkisid paljad kaljunõlvad. Veesilmadest peegeldusid Eidele ja Taadile vastu nende eneste näod, porisel maapinnal leidus vaid nende endi ja lamba jalajälgi. Vihma ja külmaga pugesid kõik kolm sügavasse kaljukoopasse, lammas norutas nurgas, Taat süütas lõkke, Eit soojendas tule kohal kohmetunud käsi ja heietas oma lõputuid jutte.

"Taat," ütles Eit.

"Mis on, Eit?" küsis Taat.

"Oleks meil lapsepõnngi," ütles Eit. "Siis poleks me enam lihtsalt Eit ja Taat. Siis saaksid meist Esiema ja Esiisa. Küllap oleks meie elu siis hoopis rõõmsam."

"Küllap oleks," nõustus Taat. "Aga lapsele on vaja ruumi jooksmiseks ja mängimiseks. Kust seda leida? Ta vajuks siin esimesse mudalompi või libiseks kaljuprakku."

"Aga Taat," ei jätnud Eit oma. "Vahel, kui ma tulle vaatan, tulevad mu silme ette kummalised pildid. Ma näen rohelisi välju, kus õitsevad kellukad ja karikakrad. Lapsel oleks hea joosta paljajalu mööda pehmet rohtu, eks ju, Taat?"

"Oleks vist küll," arvas Taat.

"Aga kuula veel," ütles Eit. "Teinekord justkui virvendavad kusagil kõrged puuladvad. Puude all mätastel aga punetavad marjakobarad. Marjad peaksid vist küll lapsele magusad maitsema, mis sa arvad, Taat?"

"Peaksid vist küll," ütles Taat.

"Ühel ööl nägin ma unes liivaranda," kõneles Eit edasi. "Puhas kollane liiv sooja madala mere ääres. Küll oleks lapsel seal tore vees sulistada ja liivaga mängida."

"Oleks, oleks," ohkas Taat tüdinult, tõusis siis ja läks välja tuulisesse ja niiskesse hämarusse.

Eit jäi aga tulepaistele istuma ja kui ta seal nõnda omaette ümisedes ja tuld kohendades istus, hakkas ta nägu aegamööda selgima. Eit naeratas, alul arglikult, siis ikka laiemalt, kuni lõpuks oli Eide nägu üksainus suur naeratus.

Kui Taat sel õhtul koopasse tagasi puges, vajus ta suu imestusest pärani. Koopanurgas, kus enne nohises vaid lammas, seisid nüüd kangasteljed, vokk, kerilaud. Eit istus endiselt lõkke ääres ja vaatas kavala näoga Taadi poole.

"Mida see tähendab, Eit?" hüüdis Taat.

"laenasin endale teljed," ütles Eit. "Mul läheb neid natuke tarvis. Mulle tuli mõte."

"Kust sa laenasid?" imestas Taat.

"Tulevikust," ütles Eit rõõmsalt. "Meie tütretütretütretütre-tütrelt. Või oli see selle tütrelt?"

"Mis sul nüüd küll plaanis on, Eit?" oli Taat põnevust täis.

"Ah, ei midagi erilist," ütles Eit ja pilgutas lambale vande-seltslaslikult silma.

Lammas saigi Eide plaane peagi omal nahal tunda. Tema seljast pöeti viimane kui villaraas. Eide käed olid nüüd tööd täis, nii et nukrutsemiseks ei jäänud enam mahti. Vill tuli kraasida ja lõngaks kedrata. Eide vokk vurises ja koopas oli korraga mõnus ja hubane. Kui lõng kedratud, hakkas Eit segama värvileemi. Ta pistis lõngavihte suurde savipatta, tõstis välja, uuris neid koopasuul päevavalges, pani patta tagasi ja riputas lõpuks rahuloleval ilmel kuivama. Silk-solk! tilkus vesi lõbusalt koopapõrandale. Oi seda värvirõõmu, mis Eit hämarasse koopasse kokku võlus! Loojangutaevast võttis ta mahedat roosat ja lillat, äikesepilvest rasket tumesinist. Maapinnalt noppis Eit ükshaaval kõik pruunid ja rohelised toonid, päikesekiirelt sai lisaks killu põlevat kollast, suvisest

laotusest lapikese säravat sinist. Ei olnud puudust ka lume-valgest, mullamustast ja hämarusehallist. Kui Eide ümber värve napiks jäi, sulges ta silmad ja korjas oma nägemuspiltidelt marjade verevat ja männitüvede rusket, kevadise rohu värsket rohelust ja sügislehtede lõõska.

Taadile ja lambale meeldis jälgida Eide askeldusi, vaadata värvitud vihtide keerlemist kerilaudadel, väikeste lõngatupsu-keste moondumist ümmargusteks potsakateks keradeks. Kerahunnik koopanurgas kasvas sellise kiirusega, et Taat ei suutnud pärimata jätta: "Mis sa kõige selle lõngaga teed, Eit?"

"Ah, ei tea veel isegi õieti," pomises Eit ja vedas lõime kangaspuudele üles. Ning kui asi juba niikaugel oli, ei jäänud Eidel enam teist võimalust, kui telgede taha istuda ja kuduma hakata. Seda Eit tegigi ja teljepingilt ta nüüd enam ei tõusnud.

Varasel hommikutunnil hakkas Eit tallalaudu sõtkuma ja vastu ööd lõi viimast korda soaga. Päevad veeresid, nädalad möödu-sid, Eit aina kudus ning vaikne naeratus ei lahkunud ta näolt. Suvest sai sügis, sügisest talv, koopasuu taga tuiskasid lume-tormid, Eit aga kudus ja kudus. Ning vaip valmis vaiba järel Eide osavate näppude all. Üha uusi kirjasid leiutas Eit: ta kudus pääsusabakirja ja kalasabakirja ja sitikakirja, ta mõtles välja kuusekirja ja roosikirja ja tähekirja. Ka leegilist kirja ja pöögilist kirja oskas Eit kududa ja veel hammaskirja ja hargi-kirja ja lauajalakirja ja sõelapõhjakirja ja niienõelakirja ja süstikukirja. Ning igasse vaipa lisas Eit triibukese lastekirja ja linnukirja ja päikesekirja. Nii värvilised, rõõmsad ja soojad olid Eide vaibad, et karm talvgi tundus kaugemale taganevat. Oli vaipu, mis näisid lõputute roheliste väljadena, ja teisi, millel looklesid sinised jõed, kolmandatel hõõgusid liivaluited, neljandatel kõrgusid laanemetsad. Kuid ikka veel jätkus Eidel

mõtteid ja nii ta aina kudus ja talv muutus pikkamööda keva-deks ja vaipu sai palju. Aga siis ühel hallil kevadhommikul leidis Taat ärgates teljepingi tühja olevat, kogu lõim oli lõppe-nud ja viimane vaip maha võetud. Eit seisis vaibavirnade kõrval ja vaatas naeratades Taadi poole.

"Taat, kas sa tuled mulle appi vaipu maha laotama?" küsis Eit.

"Tulen," vastas Taat ja naeratas temagi, sest nüüd ta teadis, mida Eit kavatses.

Taat hakkas vaipu koopast välja tassima ja Eit laotas nad kevadporisele maale, alul koopa ümbrusse, siis samm-sammult kaugemale, ikka kaugemale. Laik laigu järel kattus must maa värvilise kattega, millele oli nii pehme ja mõnus palja jalaga astuda. Üha uusi vaipu tõi Taat ja üha edasi astus neid laotades Eit, kuni ta ei tajunud enam aega ega märganud ümbrust ja ta ei peatunud enne, kui viimane vaip oli maha pandud. Alles siis tõmbas Eit hinge ja vaatas ringi. Nii kaugele kui silm

seletas, oli nüüd kogu maa tema vaipadega kaetud, ainult põhjapiiril mustendas veel paljas ribake. Suur väsimus tuli korraga Eidele peale ja ta istus sinnasamasse oma viimase rohelist triipu vaiba peale maha. Ja siis juhtus, et kui Eit seal istus, tuli päike pilve tagant välja, säratas Eite, säratas vaipu ning sel hetkel sündis ime. Kõik lõi korraga elama. Eit istus keset rohelist aasa, tema ümber hõljusid tuules kollased kullerkupud, metsa all helendasid valged ülased. Sinised triibukesed liigutasid Eide silmade ees ja muutusid sinisteks jõgedeks, mis voolasid helesinistesse järvedesse ja suurtesse tumesinistesse meredesse. Kõrged kuusikud kõigutasid latvu kuusekirja vaipadest, sitikakirjadest tõusid põrinal lendu sitikad, pääsusabakirjadest sööstsid kõrgustesse pikasabalised pääsukesed. Kõik oli nii kodune, sõbralik ja igituttav, nagu oleks maailm alati selline olnud, ja Eit teadis nüüd, et tema töö oli korda läinud.

Sel kevadõhtul ei raatsinud Eit ja Taat kuidagi magama minna. Nende ümber laius imepärane maailm, alles vastne ja puutumatu, kuid juba volksas mõni jänesepoiss põõsa tagant mööda, juba vilistas kuldnokk puuvõras. Eit mõtles oma tule-vastele lastele ja naeratas.

"Mõtle, Taat," ütles ta. "Kord elab maailmas nii palju inimesi, et kõik ei tunnegi üksteist."

"Ja nad ehitavad maju ja harivad põldu," ütles Taat. "Nad rajavad teid ja linnu, sõidavad jõgedel ja meredel. Ning neil kõigil on lapsed ja nende lastel jälle lapsed, nii kaugele, et lõppu ei näegi. Tõesti, palju inimesi saab kord maailmas ole-ma ja palju maid."

"Missuguseid maid, Taat?" küsis Eit.

"Igasuguseid," vastas Taat. "Kas või Rootsimaa. Ja Saksa-maa. Ja Hiinamaa."

"Ja Eestimaa," ütles Eit.

"Venemaa, Inglismaa, Iirimaa, Prantsusmaa, Uus-Meremaa," sattus Taat hoogu.

"Võta ikka ligemalt," soovitas Eit, "Lätimaa, Leedumaa, Liivimaa, Soomemaa."

Kuid Taat ei saanud enam pidama. Eit oli kudunud, aga nüüd oli Taadi kord. "Kreekamaa, Türgimaa, Saudi-Araabia, Gröönimaa." Üha kaugemaks läksid paigad ja keerulisemaks nimed. Eit kuulas veidi aega, läks siis pilguks koopasse, naasis sealt nõela, niidi ja lapikotikesega ning hakkas vaikselt midagi õmblema.

"Mosambiik," ütles Taat. "Botsvaana, Nigeeria, Nikaraagua, Honduuras." Siis märkas ta Eite. "Mis sa teed, Eit?"

"Ühele maale tahan ka mina nime anda," ütles Eit. põhja-kaares jäi veidi maad paljaks. Sorisin oma lapikotis, palju sealt ju leida polnud: ribake liivakarva kollast, tükike luitunud pruuni ja pleekinud rohelist. Vaene ja karm saab see maa — ja et ta lappidest kokku on õmmeldud, olgu ta nimi Lapimaa —, kuid küllap mõnigi tunneb ära ta omamoodi ilu." Nende sõnadega heitis Eit oma õmblustüki viimasele paljale maaribale põhjapiiril ja sinna ta sai — heledad järvesilmad, madalad kõverad kased, kaljud, kivid, laigukesed kollakasrohelist sammalt. Aga kivide vahelt ajas end loojuva päikese viimastele kiirtele vastu helekollane lilleke — lapi moon.