Lugemist algajale
Mida vaiba sisse kududa?
Lühendatult ajakirjast "Käsitöö album" nr27
Tallinn, kirjastus "Kunst" 1992
Autor Anneli Säre
Ideaalsed on trikooesemed: pesu, öösärgid, dressid, ka villased pesud, dzemprid, sukkpüksid. Aga samuti särgid, kleidid, voodipesu, vanad lõpuni kulunud teksariided - kõik, mis väikeseks jäänud, kulunud katki ja vanaks läinud. Parim materjal on villane riie või kudum, siis saab vaip soe, kohev ning kerge. Puuvillane teeb aga vaiba tugevaks, paksuks ja praktiliseks. Kunstmaterjali (naiste sukkpüksid) sobib sisse kududa peenikeste triipudena, kuigi parem on tehiskiude vältida, sest need korjavad endasse tolmu ja vaip elektriseerub kergesti.
Tulevase vaiba koeks kasutatavad esemed pestakse ja harutatakse. Paksud õmblused ja kulunud kohad on parem välja jätta, materjali liigitades saab juba ette plaani pidada, millist vaipa tahetakse. Ja värvid? Pole raske potitäis värvivett keema ajada ja kogu vaibamaterjal (või osa sellest) lahuses üle värvida. Erinevat värvi ja eri materjalidest esemed värvuvad erinevalt - tulemuseks on omavahel hästi kokkusobivad erinevate varjunditega riidetükid. Kui keemilist poevärvi pole, võib värvida taimedega. Kõlbavad lepakoor, käbid, sammal, kaselehed - mida parajasti kergem suuremas koguses kätte saada.
Kõige suurem töö on kaltsu lõikamine. Et see paremini edeneks, on vaja häid kääre ja teadmist, et kudumine läheb hiljem lennates. Lõikamise üks reegel: mida õhem materjal, seda laiem riba. Naiste sukkpükste riba laius olgu 3 - 5 cm, trikoopesul 2 cm, puuvillasel riidel 2 - 2,5 cm, dressidel ja teksariidel mitte üle 1 cm. Lõigatakse (või rebitakse) lõime- või koesuunas. Kui võimalik, siis ringselt, ent võib ka diagonaalselt (teravnurgad ümardatakse); varrukad, püksi-sääred, siksakiga ühendatud neli-nurksed torud spiraalselt. Küllap iga kuduja leiab kõige otstarbe-kama meetodi. Tuleb siiski jälgida, et samas vaibas ei kasutataks nii risti kui diagonaalselt lõigatud riba. Need on erineva elastsusega ja tõmbavad valmis kangas erinevalt kokku.
Kuidas kududa: Kangasteljekool
Lühendatult ajakirjast "Käsitööleht" suvi 1996
Kangas koosneb lõimelõngadest, mis kulgevad piki kangast ja koelõngadest, mis kootakse lõimelõngade vahele nendega risti. Kanga iseloomust ning sellest, kuidas seda kududa, annab täpse ettekujutuse rakendus.
Kanga pildil:
Mustad ruudud tähistavad kohti, kus koelõng on lõime all.
Valged ruudud tähistavad kohti, kus koelõng on lõime peal.
Selleks, et koelõng satuks kudumise ajal õigesse kohta, st kas lõimelõnga alla või peale, tõstetakse enne iga koelõnga kangasse viskamist ühed lõimelõngad alla, teised üles.
Kudumine käib nii:
Lõimelõngad aga tõusevad ja vajuvad eri kangastel väga erinevat järgekorda mööda ning nii ongi võimalikud erinevad mustrid.
Üldine tööde järjekord:
Kui palju ja kui pikki lõngu lõimeks käärida, on tavaliselt eseme tegemisõpetuses öeldud.
Näiteks: Lõimeks käärida 400 lõnga pikkusega 3m.
Selleks: Tee lõnga otsa mittejooksev sõlm. Pista aas vahelikupulga külge ja mõõda sellest alates 3m lõnga.
Leia teise vahelikupulgapaari jaoks sobiv asukoht käärpuudel nii, et kahe pulgapaari vahele (arvestades välimistest pulkadest) mahuks 3m lõnga. Kui ei õnnestu (vajalikus kohas pole auke), tuleb käärida veidi pikem lõim, kuid mitte mingil juhul lühem!
Kääri, nagu nooled näitavad. Jälgi, et pinge oleks ühtlane!
käärimise ajal loetakse lõngu - lõng alumise pulgapaari juurest ülemiseni - nr 1; ülemise juurest alumiseni tagasi - nr 2; alumise juurest jälle ülemiseni - nr 3 jne.
Kui soovid juba kääritud lõngade arvu kontrollida, loe neid "ristilt"
Kui vajalik arv lõngu kääritud, seotakse otsad nii, et rist ei läheks sassi:
Lõim võetakse käärpuudelt maha - tõmmatakse alumised vahelikupulgad välja ja palmitsetakse lõim. Palmitsemine on analoogne keti heegeldamisega, heegelnõela konksu asemel kasutad oma pihku. Pista käsi "aasast" läbi, haara pihku kogu lõim ja tõmba käsi koos sellega aasast tagasi. Pihku jääb uus aas, kust saad jälle käe läbi panna jne. Palmiku lõpu külge seo erk lõng või pael. Hiljem on vaja teada, kumb ots on lõpp, kumb algus.
Lühendatult ajakirjast "Käsitöö album" nr27
Tallinn, kirjastus "Kunst" 1992
Autor Anneli Säre
Ideaalsed on trikooesemed: pesu, öösärgid, dressid, ka villased pesud, dzemprid, sukkpüksid. Aga samuti särgid, kleidid, voodipesu, vanad lõpuni kulunud teksariided - kõik, mis väikeseks jäänud, kulunud katki ja vanaks läinud. Parim materjal on villane riie või kudum, siis saab vaip soe, kohev ning kerge. Puuvillane teeb aga vaiba tugevaks, paksuks ja praktiliseks. Kunstmaterjali (naiste sukkpüksid) sobib sisse kududa peenikeste triipudena, kuigi parem on tehiskiude vältida, sest need korjavad endasse tolmu ja vaip elektriseerub kergesti.
Tulevase vaiba koeks kasutatavad esemed pestakse ja harutatakse. Paksud õmblused ja kulunud kohad on parem välja jätta, materjali liigitades saab juba ette plaani pidada, millist vaipa tahetakse. Ja värvid? Pole raske potitäis värvivett keema ajada ja kogu vaibamaterjal (või osa sellest) lahuses üle värvida. Erinevat värvi ja eri materjalidest esemed värvuvad erinevalt - tulemuseks on omavahel hästi kokkusobivad erinevate varjunditega riidetükid. Kui keemilist poevärvi pole, võib värvida taimedega. Kõlbavad lepakoor, käbid, sammal, kaselehed - mida parajasti kergem suuremas koguses kätte saada.
Kõige suurem töö on kaltsu lõikamine. Et see paremini edeneks, on vaja häid kääre ja teadmist, et kudumine läheb hiljem lennates. Lõikamise üks reegel: mida õhem materjal, seda laiem riba. Naiste sukkpükste riba laius olgu 3 - 5 cm, trikoopesul 2 cm, puuvillasel riidel 2 - 2,5 cm, dressidel ja teksariidel mitte üle 1 cm. Lõigatakse (või rebitakse) lõime- või koesuunas. Kui võimalik, siis ringselt, ent võib ka diagonaalselt (teravnurgad ümardatakse); varrukad, püksi-sääred, siksakiga ühendatud neli-nurksed torud spiraalselt. Küllap iga kuduja leiab kõige otstarbe-kama meetodi. Tuleb siiski jälgida, et samas vaibas ei kasutataks nii risti kui diagonaalselt lõigatud riba. Need on erineva elastsusega ja tõmbavad valmis kangas erinevalt kokku.
Kuidas kududa: Kangasteljekool
Lühendatult ajakirjast "Käsitööleht" suvi 1996
Kangas koosneb lõimelõngadest, mis kulgevad piki kangast ja koelõngadest, mis kootakse lõimelõngade vahele nendega risti. Kanga iseloomust ning sellest, kuidas seda kududa, annab täpse ettekujutuse rakendus.
Kanga pildil:
Mustad ruudud tähistavad kohti, kus koelõng on lõime all.
Valged ruudud tähistavad kohti, kus koelõng on lõime peal.
Selleks, et koelõng satuks kudumise ajal õigesse kohta, st kas lõimelõnga alla või peale, tõstetakse enne iga koelõnga kangasse viskamist ühed lõimelõngad alla, teised üles.
Kudumine käib nii:
- Kuduja vajutab jalaga tallalauale. Tallalauaga on telje alaosas asuva nööride süsteemi (sidus) abil ühenduses niied (niied on lõimelõngade "hoidikud"). Olenevalt sellest, kuidas on tehtud sidus, tõusevad nüüd osad niied koos lõimelõngadega üles, teised tiritakse alla. Ülemise ja alumise lõimelõngarea vahele moodustub umbes 10-15 cm laiune vaba ruum (vahelik)
- Läbi vaheliku visatakse süstiku või piiritsa abil koelõng ning tõmmatakse see soa abil sirgelt ligi kangast.
- Kuduja võtab jala tallalaualt. Vahelik kaob - lõimelõngad langevad algsesse asendisse ühesugusesse asendisse (samale tasapinnale kangaga). Samuti langevad niied algsesse asendisse.
Lõimelõngad aga tõusevad ja vajuvad eri kangastel väga erinevat järgekorda mööda ning nii ongi võimalikud erinevad mustrid.
Üldine tööde järjekord:
- Lõime käärimine
- Lõimelõngade lugemine rehasse ja teljelepanek ( kanga ülesajamine)
- Niietamine
- Sukka panemine
- Lõimelõngade ette sidumine
- Siduse tegemine
- Kudumine
- Valmis töö teljelt maha võtmine.
Kui palju ja kui pikki lõngu lõimeks käärida, on tavaliselt eseme tegemisõpetuses öeldud.
Näiteks: Lõimeks käärida 400 lõnga pikkusega 3m.
Selleks: Tee lõnga otsa mittejooksev sõlm. Pista aas vahelikupulga külge ja mõõda sellest alates 3m lõnga.
Leia teise vahelikupulgapaari jaoks sobiv asukoht käärpuudel nii, et kahe pulgapaari vahele (arvestades välimistest pulkadest) mahuks 3m lõnga. Kui ei õnnestu (vajalikus kohas pole auke), tuleb käärida veidi pikem lõim, kuid mitte mingil juhul lühem!
Kääri, nagu nooled näitavad. Jälgi, et pinge oleks ühtlane!
käärimise ajal loetakse lõngu - lõng alumise pulgapaari juurest ülemiseni - nr 1; ülemise juurest alumiseni tagasi - nr 2; alumise juurest jälle ülemiseni - nr 3 jne.
Kui soovid juba kääritud lõngade arvu kontrollida, loe neid "ristilt"
Kui vajalik arv lõngu kääritud, seotakse otsad nii, et rist ei läheks sassi:
Lõim võetakse käärpuudelt maha - tõmmatakse alumised vahelikupulgad välja ja palmitsetakse lõim. Palmitsemine on analoogne keti heegeldamisega, heegelnõela konksu asemel kasutad oma pihku. Pista käsi "aasast" läbi, haara pihku kogu lõim ja tõmba käsi koos sellega aasast tagasi. Pihku jääb uus aas, kust saad jälle käe läbi panna jne. Palmiku lõpu külge seo erk lõng või pael. Hiljem on vaja teada, kumb ots on lõpp, kumb algus.